see on mu hea tuju laul, sest

pühapäeva tormikeerises jalutasin kesklinnas. rüüpasin õunakoogimaitselise siirupiga ülehinnatud cappucinot, laulsin kõvasti kaasa ja naeratasin ja naersin omaette nagu poolemeelne. kõige tipuks paisus õnn nii suureks ja lahtiste hõlmade tõttu jõudis tuule jäisus minuni, et pidin sammu kiirendama ja siis ma lihtsalt lippasin mööda linna, samal ajal juues, lauldes ja naeratades. aga see oli pärastlõuna

õhtul oli see-eest räme emotsionaalne downfall, aga eks ma olen suhteliselt ennasthaletsev inimene, et ei pannud martenit endale serenaaditama ja siis olingi hästi kurb ja vääritu ja üksi, jah

eva avastas, et ma käitun nagu üks inimene rääkis, nagu ta kunagi käitus ehk mul on siis V. juuniori sündroom. aga see vast pole hea, mulle. ma ise saan aru, mida ma mõtlen

clichè

aga miskipärast istud sa räpases saluunis ja rüüpad kallist viskit, kuigi sul pole raha ja sa pidid paluma inetut härrasmeest, et ta sulle joogi välja teeks ja pärast vältima temaga silmsidet.
jood hästi aeglaselt pikkade pausidega, sest tegelt jube sitt maitse on, aga pead välja nägema tough, muidu maailm sööb su ära ja kõik mehenimedega rüüpearmastajad naeravad su üle. ja siis sa kannatad ja teed head nägu, kuni see lahustub. ja siis sa teed head nägu.
tegelikult sa kuulad just seda laulu ja see on paganama šikk ja sa tead seda, et muu ei sobikski sinna juurde kui viski ja suitsusume saluun. lauljal on tume minevik ja geelisoeng ja kui sa teda kuulad, siis sa loodad, et just sina põrutad hiljem koos temaga vanas soliidses romus Ameerika öhe. sest laulmine ju võlub hullult, eriti kui sa kujutad ette, et lauldakse sulle ja just eriti kui seda tehakse nii võluvalt