see on mu hea tuju laul, sest

pühapäeva tormikeerises jalutasin kesklinnas. rüüpasin õunakoogimaitselise siirupiga ülehinnatud cappucinot, laulsin kõvasti kaasa ja naeratasin ja naersin omaette nagu poolemeelne. kõige tipuks paisus õnn nii suureks ja lahtiste hõlmade tõttu jõudis tuule jäisus minuni, et pidin sammu kiirendama ja siis ma lihtsalt lippasin mööda linna, samal ajal juues, lauldes ja naeratades. aga see oli pärastlõuna

õhtul oli see-eest räme emotsionaalne downfall, aga eks ma olen suhteliselt ennasthaletsev inimene, et ei pannud martenit endale serenaaditama ja siis olingi hästi kurb ja vääritu ja üksi, jah

eva avastas, et ma käitun nagu üks inimene rääkis, nagu ta kunagi käitus ehk mul on siis V. juuniori sündroom. aga see vast pole hea, mulle. ma ise saan aru, mida ma mõtlen